Paanikahood, ärevushäire, tonnide viisi hirme ja depressioon pealekauba.

Sõitsin autoga linnavahel ja tundsin järsku, et ma lihtsalt enam ei taha! Nagu väike laps: „Ma ei taha! Ei taha! Ei taha! Ei taha! Ei taha!“ karjusin kohtumisele sõites üksi rooli taga. „Ma ei taha enam olla seest surnud! Issand … seest surnud – vot see ma olengi! Ma ei taha enam olla seest surnud!“

Tundsin, kuidas mu pea lõi korraga selgeks ja ma teadsin, et mu tunne oli ju millegi tagajärg. Mõistus hakkas täistuuridel tööle ja mõningase kiiranalüüsi tulemusena sain aru, et mul on elujõud otsas. Nagu tilgatum! Okei, mõtlesin, aga kuhu see sai? Mul pole elu sees olnud nii superhead kooselu, lisaks kannavad ka lapsed ju pead ja saavad ise endaga hakkama, Inspiratsiooniraamatukogu on mu unistuste töö, olen kogukondlikult aktiivne Naiskodukaitse liige, EENA Äriklubi president, Eesti 200 Riigikogu valimiste kandidaat – mul on KÕIK olemas! Kus on mu elujõud ja miks ma olen seest surnud?

Välja mõtlesin! Kiiresti saatsin häälsõnumi inimesele, kes tundus olevat mu ainus pääsetee. Rääkisin talle paari lausega oma olukorra lahti, ütlesin, kust ma arvan selle kõik alguse olevat saanud, ja lisasin: „Palun väga ausalt. Kui Sa saad mind aidata, siis ütle, millal võin vastuvõtule tulla. Aga kui tunned, et Sa selles osas mind aidata ei saa, siis palun ütle seda ausalt. Säästame Sinu ja minu aega.“ Ülejärgmisel päeval olin vastuvõtul.

Kerin nüüd korraks tagasi vestluse juurde, mis leidis aset paar nädalat enne seda hommikut, detsembri alguses.

Kurtsin BeMore’i Kirtile, et ma ei saa magada. Kvantitatiivselt magan küll normaalselt, aga Garmin mu käel näitab unekvaliteediks selliseid numbreid, et siit ei saagi midagi normaalset päeval tulla. Olin oma une osas tegelikult pool aastat tagasi juba suure tiigrihüppe teinud. Olin taaskord mingi vestluse käigus avastanud, et teised inimesed ei näegi iga öö 6-7 erinevat košmaari. Aga mina nägin. Juba 16 aastat. Iga öö. Eranditult. Suure ehmatusega võtsin kiirkorras kasutusele kõikvõimalikud metoodikad, mida olin viimase 20 aasta jooksul õppinud: Silva meetod, vabastav hingamine, Teadliku Muutuse Kunst, reiki. Tuletasin endale meelde nii palju kui suutsin kõike, mida oli kirjutanud Louise Hay, Neale Donald Walsch ja Lise Bourbeau. Paari nädala möödudes hakkasin rahulikumalt magama ja sain järk-järgult oma košmaaridest lahti.

Aga unekvaliteet ei olnud ikka veel hea! Öine stressinäitaja kõrge ja sügavat und peaaegu üldse mitte.

Kirti rääkis, et Be More’il on üks toode, mis on välja töötatud koos Tartu Ülikooli farmaatsia instituudiga – Relax kapslid. See sisaldab palderjani-, pärna-, viirpuu-  ja kannatuslilleekstrakte. Tean omal nahal juba aastaid, et õige toidulisand võib Su elu muuta. ´Õige´ sisaldab minu jaoks eelkõige teaduslikku eeltööd. Ma olen selle elav, hingav, kõndiv ja nüüdseks allergiavaba näide! Ameerikas on tehtud toidulisandite toimivuse kohta mitmeid uuringud, need näitavad, et keskmiselt 85% toidulisanditest ei tööta. See tähendab, et tuleb üles leida need 15%, mis töötavad, sest need on reeglina ka tõeliselt head! Niisiis otsustasin anda oma uneprobleemid Tartu Ülikooli instituudi loodu kätte.

2 nädalat Relaxi võtnuna tabas mind roolis seesama selginemine, millest sai alguse hoopis suurem muutus kui unekvaliteedi paranemine. Sel vastuvõtul toodi mind karmi käega maa peale ja tuletati meelde elu põhiprintsiipi – kõik, mis meiega juhtub või toimub, selle laseme me ise juhtuda ja toimuda. Kui keegi imeb Sind eluenergiast tühjaks, siis kõrre oled Sa andnud talle ise. Istusin autosse ja tundsin, kuidas ma ei lase enam ennast kellegi ära kasutada, ma ei anna kellelegi enam tilkagi oma elujõust ja ma ütlen ise, kes kui palju minu elust osa võib saada.

Aastavahetuseks olin Relaxi võtnud kuu aega. Ma olin täiesti teine inimene. Ka mu kallis mees ütles seda. Ma magasin paremini, hakkasin uuesti oma kodu ja enda eest hoolitsema, töölt koju tulles võtsin taas kodustest töödest osa ega vaadanud tühja pilguga telekat. Ma tahtsin jälle igasuguseid asju teha. Tagasi vaadates sain aru, et olin kaks aastat istunud sooja depressiooni ängistavas süles, lubanud endaga toimuda kõigel, andnud lihtsalt alla ja lohutuseks endale korrutanud, et „ma ju lähen vooga kaasa“. Kaugelt ei paistnud see välja, aga oma kaaslast ei õnnestunud mul ära petta.

Jaanuaris vaatasin oma töölaua üle, lükkasin maha asjad, mida ma ei tahtnud teha, tegin suurpuhastuse oma võrgustikus ja riputasin endale kaitse kaela. Kuna kahe aastaga oli nii palju asju jäänud unarusse, siis jooksin end jaanuari lõpuks tühjaks. Vahel kukkusin korra auku, aga need augud ei olnud pikemad kui pool päeva, ja olin jälle taas jalul. Veebruaris tuli paar suurt selginemist veel – otsustasin, et soovin Inspiratsiooniraamatukogu teha edaspidi kellegagi kahasse, ja et iga inimene väärib teiste poolt aktsepteerimist ja lugupidavat suhtumist. Teine võrgustiku puhastuslaine. Kuu lõpuga sai mu Relaxi kuur läbi.

Poolteist nädalat hiljem, kui valimised olid läbi ja Äriklubiga Naisettevõtjate Ärihommik korraldatud, haarasin uuesti purgi järele. Midagi pole teha, kui Sa oled oma loomult muretseja, kipud kergesti sattuma paanika küüsi, Su emotsionaalsed kõrg- ja madalhetked on valgusaastate kaugusel teineteisest, ja selle kõige vaates ei soovi Sa antidepressante süüa, siis … BeMore ja Relax. Ma oleksin pidanud ilma pausita Relaxiga jätkama, aga teisalt … siis ma poleks aru saanud, kui väga ma seda tegelikult vajan.

Ma olen enesepiitsutaja. Ma ei taha teha vähem, sest mul on paanikahood ja ärevushäired, sest ma kardan kõike ja vahel suren kohusetunde ja vastutustunde alla. Ma tahan nende kõigega saada hakkama, ja tegutseda nende kiuste. Ja teha rohkem. Seda, mis annab mulle energiat ja mis mind toidab. Aga selleks on vaja tasakaalu. Kui seda ise hoida ei oska, tuleb võtta kasutusele kahjutud abivahendid: kvaliteetsed toidulisandid ja tuhandeid aastaid vastupidanud rahvatarkused.

Kris on kirjastaja, tõlkija, tervisecoach ja Inspiratsiooniraamatukogu asutaja ning juht.