Kas suhkrusõltuvus on olemas?

Peale Teise Maailmasõja lõppu algas ülekaalulisuse ajastu, mis on olnud üheks suurimaks tervise probleemiks. Ülekaalulisusel on tugev mõju mitmete krooniliste haiguste arengus. Tänu rasvumise epideemia väljakuulutamisele, on tõusnud ülekaalulisusega seotud teemad päevakorda mitmetel teadusaladel. Ülekaalulisust uurivad nii meditsiin, toitumisteadus, neuroteadus, psühholoogia kui ka sotsioloogia. Eesmärgiks on leida lahendusi, mis aitavad tekkinud kaalutõusu peatada ja saavutada püsiv tervislik rasvaprotsent.

Mis on olnud nii drastilise ülemaailmse ülekaalulisuse põhjustajaks? Vastust sellele küsimusele otsivad kõik teemasse pühendunud teadusharud. Üks levinumaid teooriaid on elustiili passiivsemaks muutumine. Mõned teadlased peavad seda põhiliseks kaalutõusu tekitajaks. Pidades suuremaks riskiks vähest liikumist ja sellega vähenenud energia kulutamise määra, kui inimeste toitumisharjumusi. Aluseks on võetud võrdlus tänapäevase inimese energiakulutuse ja jahipidajate ning korilaste ajastul igapäevase energiakulutuse vahel. Paljud uuringud tõestavad seost vähese liikumise, teleka vaatamisele kulutatud tundide ja kaaluprobleemide vahel.

Teine teooria leiab seoseid viimastel kümnenditel tõusnud maitsvate toitude kättesaadavuse ja ülekaalulisuse vahel. Nestle toob turule igal aastal 11 000 uut toodet, mis muudab poeletid kirevamaks, täis erinevaid maitsevalikuid.

On uuritud ka toidu keskkonna ja ülekaalulisuse vahelisi seoseid. On leitud, et suhteliselt odavate  ja mugavalt tarbitavate snäkkide lihtne kättesaadavus on muutnud inimeste söömisharjumusi. Ka on vähenenud kodus toiduvalmistamisele kulutatav aeg. Toiduainetööstuse kasv on vähendanud kalori rohkete toiduainete hindu, lisades toodetesse rohkem odavat rafineeritud toorainet nagu suhkur, jahu ja rasvad. Ka väikelapsed ja koolieelikud tarbivad üha rohkem tööstuslikke valmistoite ja snäkke.

Kuigi parim muutus ülekaalulisuse vastu on elustiili muutus, on vanadest harjumustest loobumine osutunud keeruliseks väljakutseks. Üheks põhjuseks võib lugeda viimase aja uuringutes leitud tõdemust, et töödeldud toidud tekitavad sõltuvust. See on seotud meie naudingut otsivate kehaliste reaktsioonidega.

Ma soovin eriliselt rõhuda uutele teaduslikele avastustele, et kalorite lugemine on vähem tähtis kui tarbitava toidu toitaineline kvaliteet. Viimase aja uuringud on välja toonud ka soolestikus elavate bakterite ehk mikrobioomi ja ülekaalulisuse vahelisi seoseid. Oluline on arvestada igaühe individuaalsusega ja siin saab appi tulla toitumisnõustaja või terapeut.

Toidu sõltuvuse üks põhjuseid on tööstuslikult toodetud kalorirohkete ja toitainevaesete toiduainete mõju meie ajukeemiale. Sellised toiduained on sõltuvust tekitavad, andes meie ajule isu suurendavaid signaale ja mõjutavad meie otsuste langetamist. Ajukeemia on tihedalt seotud meie käitumise ja valikutega.

Suhkrusõltuvus teooria ühendab omavahel toidu teaduse ja neuroteaduse, toitumisteaduse ja psüholoogia. Suhkrusõltuvuse all võivad kannatada ka need, kes sellest teadlikud pole. Kuna rafineeritud toitude tarbimine on laialt levinud norm, ei ole ühiskonna teadlikkus veel nii kaugele jõudnud, et tajuda suhkrusõltuvuse eksisteerimist.

Toitumiskäitumine on fenomen, mida mõjutavad sünergiliselt nii bioloogiline vajadus ehk nälg ja sotsiaalsed mõjud näiteks traditsioonid.

Toidu sõltuvus ei piirdu ainult ülekaaluliste inimestega. Sõltuvus suhtes võib olla ka alakaalulisi ja norm kaalus olevaid inimesi. See faktor teeb suhkru ja toidu sõltuvuse uurimise eriti keeruliseks. Toidu sõltuvus temaatika ei ole meie ühiskonnas veel piisavalt päevakohaseks muutunud, et googeldades väljendit „toidusõltuvus“ , võiks piisavalt asjakohast infot leida. Ka ei kasutata tihtipeale isu probleeme käsitlevates artiklites toidusõltuvuse väljendit.

On palju kliinilisi ja mittekliinilisi uuringuid, mis tõestavad suhkru sõltuvuse olemasolu. Evolutsioonilaselt võime pidada toidusõltuvust normaalseks nähtuseks, kuna ajalooliselt ei ole varem olnud toit nii kättesaadav kui tänapäeval. Varasematest aegadest pärit instinkt süüa nii palju kui võimalik, seni kuni toitu on, ei teeni meid enam. Hoopis vastupidi, see on muutunud kahjulikuks meie tervisele.

Koostas toitumisnõustaja Riin Reimer

 

Kasutatud kirjandus:

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6234835/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.