Inimene koosneb 70-80% veest, mistõttu on vesi väga vajalik aine. Sageli ei oska inimesed kroonilist veepuudust seostada enda haiguste või teatud igapäevaste sümptomitega nagu peavalu või kuiv nahk.

Veekogus, mille iga inimene meie kliimas peaks päeva jooksul tarbima, et olla terve, on 30 ml 1 kg kehakaalu kohta. Seega tuleks 70 kg kaaluval inimesel juua päevas 2,1 liitrit vett. Kui veekaotus kasvab pingutuse või kuuma ilma tõttu, peaks vee tarbimist suurendama vähemalt 1 liitri võrra. Vett ei asenda piim, kohv, tee, kissell, mahl, limonaad.

Magustatud vee joomine on tervisele kõige halvem, sest see hapestab kudesid – seda võiksid arvestada just lapsevanemad.

Millised tervisehädad kaasnevad kroonilise veepuudusega?

Veepuuduse tingimustes hakkab organism kõige rohkem võtma vett just rakkudest, aga maks omakorda tootma rakkude elutegevuse kindlustamiseks kolesterooli, et rakumembraane sulgeda ja vett kinni hoida. Kolesteroolitaseme tõus on kaitsereaktsioon veepuudusele ja kudedes toimuvatele happelis-põletikulistele protsessidele.

Teada võiks ka seda, et janutunne on alati hilinenud reaktsioon veepuudusele. Arvatakse, et janutunde tekkimise ajaks on keha juba 400-500 ml võrra veepuuduses.

Tursed on kroonilise veepuuduse tunnused – organism blokeerib vee väljutamist neerude kaudu, et vere ja lümfi mahtu säilitada, mitte haigestuda ja ellu jääda. Normaalse veesisaldusega lümfiringe aitab ka vähki eemal hoida.

Ka rasvumise põhjuseks on veepuudus, mistõttu ei õnnestu kunagi langetada kaalu ilma normaalse veetarbimiseta. Samas, normaalse veekoguse manustamisel hakkab kehakaal umbes kahe nädala pärast langema ka siis, kui toitumisharjumusi eriti ei muudeta.

Kui inimene jätkuvalt vähe vett joob, siis kohaneb keha ümber napima veekogusega ja haigustele on tee lahti: astma, diabeet, kõrgvererõhktõbi, podagra, neeru- ja sapikivid, põie- ja neeruvaagnapõletikud, veenitromboosid, aju- ja südamelihase infarktid, naha põletikulised haigused jt. Küsimus on vaid ajas, mille jooksul need haigused välja kujunevad.

Millist vett juua?

Vesi on Eestis regiooniti erinev; maapinnast, ka torustikust võivad joogivette jõuda kloor, pestitsiidid, nitraadid, kemikaalid, mistõttu tuleb otsida võimalusi veekvaliteedi parandamiseks.

Keha sisekeskkond on kergelt soolane ja rakkude elutegevuseks on vajalikud ka mitmesugused soolad. Samuti on tähtis, et keha saaks peale kloriidide ka karbonaatsoolasid, mis töötavad hapete neutraliseerijana, ei lase kudedel hõreneda, hammastel laguneda, kehal happeliseks muutuda ja seetõttu haigestuda.

Selleks, et igapäevast joogivett aluseliseks muuta, on hea kasutada vee sees mineraalainete segu. Be More tootevalikusse on lisandunud mineraalainete segu, mis aitab muuta igapäevase joogivee aluseliseks. 2 liitri vee kohta tuleks lisada pool teelusikatäit ehk umbes 2,5 g segu. Soovituslik on seda tarbida filtreeritud kraaniveega.

See segu koosneb neljast organismile vajalikust mineraalsoolast, mis aitavad muuta joogivee aluseliseks ja sisaldavad märkimisväärses koguses kaaliumit ning magneesiumit. Mõlemad nii kaalium kui ka magneesium toetavad närvisüsteemi talitlust ning aitavad kaasa normaalsele lihaste tööle. Lisaks vähendab magneesium väsimust ja kurnatust, aitab hoida luid normaalsetena ning aitab kaasa elektrolüütide tasakaalule ning normaalsele valgusünteesile. Himaalaja sool, milles sisaldub hulgaliselt kasulikke mineraalaineid, on tervisele väga vajalik, sest kehavedelikud – nii lümf, veri kui ka rakkudevaheline vedelik – on soolakad ja aluselised ning mineraliseeritud aluseline vesi aitab hoida keharakud tervena.

Aluselise vee pH tase on oluliselt kõrgem kui tavalisel joogiveel, aidates neutraliseerida keha happetasakaalu, muutes kehakoed aluseliseks, langetades liigset happelisust. Kuna patogeenid – viirused, bakterid ja teised haigustekitajad armastavad happelist elukeskkonda, aitab aluselise vee joomine me organismi patogeenidele vähem vastuvõtlikuks muuta, sest aluseline keskkond ei ole pahalastele sobilik.

Millist soola peaks kasutama ja millisest hoiduma?

Sool on vajalik kõikidele elavatele olenditele, kuna meie eellased arenesid välja soolases merevees. Inimorganismi rakkudevaheline vedelik ja veri on samuti soolased, kontsentratsiooniga 0,9%.

Organismis võib soolapuudus tekkida söömisest loobumisel, nälgimisel, vähesoolaste dieetide pidamisel, pikemaajalisel higistamisel, suure hulga vedelike tarbimisel, kroonilise kõhulahtisuse või neerude häiritud töö puhul.

Soola pidev liigtarvitamine on samuti ohtlik. Liigtarvitamine võib tekitada depressiooni, tõsta vererõhku, võivad tekkida südame- ja neeruhaigused, vee kinnipeetus organismis.

Mida madalam on soola sort, seda jämedam ta on – seega seda kasulikum. Sellisel soolal on vähem kahjulikke kõrvalmõjusid ja rohkem kasulikke looduslikke lisandeid. Kõrgema sordi peened soolad on puhastatud kuumutamise teel, mille käigus hävib soola looduslik struktuur. Peene soola vajadusel võib jämedat soola kohviveskis peenestada.

Alati tuleks osta ilma lisanditeta soola. Sageli müüakse poodides tavalist söögisoola, millele on lisatud ferrotsüaniidi E535 või E536 ja magneesiumkarbonaati E504 soola kokkukleepumise, tükkide moodustumise takistamiseks. Need lisandid avaldavad toksilist mõju organismile, eriti neerudele.

Kõige parem on meresool, mis oma koostiselt ja struktuurilt on organismile kõige sobivam. Meresoolas sisaldub 84 erinevat mineraali (sh naatrium, kloor, kaalium, magneesium, jood, broom, mangaan, tsink, raud, seleen, vask, räni) ja umbes 200 keemilist ühendit, mis kokku moodustuvad umbes 14%. Tavalises soolas on teisi mineraale ainult ligikaudu 3%. Parim on lõunamaades (Hispaanias, Portugalis jt) valmistatud sool, sest seal aurutatakse merevett spetsiaalsetes basseinides, kasutades ära päikese ja tuule mõju.

Veekoguse suurendamine võiks toimuda järk-järgult. Eriti puudutab see juba vanemaid ja kroonilisi haigusi põdevaid inimesi, kes on harjunud vett alatarbima.

Allikas: “Isetervendamise kunst ja praktika” Virgo Mihkelsoo ja Nelly Vahtramaa